Midbreath'i Rollimäng

Maas oli rohi, linnud laulsid, kõik oli imeliselt kaunis. Puude lehed hakkasid oskadel kasvama, ning algas igapäevane kevadine elu. Jänesed olid urgudest välja roninud, ning hüplesid rõõmsalt lilledega kaetutel maaaladel. Muttid hakkasid tasapisi käike uuristades maapinnale tagasi tulema, et uurida kevade kauneid imesid. Karm talv oli neil unustatud, sest nad polnud seda tundnud. Hobuste karjad kappasid ringi igal alal, neid võis näha tuhandeid, kui ainult kuhugi vaatasid. Igal pool oli rõõm. Külmunud loomad, kes polnud talveunne jäänud, ning olid oodanud kevadet, hüplesid, kargasid igal pool. Rõõm oli siin, seal, igal pool. Kõikjal sai näha inimesi, kelle tööjõud tasapisi tagasi tuli, siin seal mõned haldjad, tegutsesid nüüd kõvasti, ning igasuguseid teisigi loomi. Kõik lootsid nüüd kaunit päikesepaistelist suve, ning eelmisest paremat suve, teadmata, et midagi sel aastal jääb ajaloosse. Lapsed jooksid, nende naerud olid tugevad, rõõmsad, nad olid oodanud seda aega, mil nad ometi saavad murul püherdada, ning kuulamata emade nõuandeid, rikkusid reegleid, ning mässasid koos, rõõmsalt. Kui vaadata taevasse, siis sai näha kauneid hobuseid, pegasusi, kes tiirlesid. Palju teisigi hobuste liike sai näha. Neid oli lõpputult palju. Rõõmus kevad, kuid samas ka külm. Talvest jäänud lume kihikesed olid veel maas, rohi oli märg, märg, kuid ühi uus. Udu, kaunis, kuid tüütav, oli sammuti kohal, ning haaras kõiki oma külmusesse. Külm kevad... Kuid kas sellest võis järeldada, et suvi tuleb ilus? Seda, teatsid ainult mõned. Anthrode seas, oli isegi üks ütlus : külm talv, soe suvi. Sooja suvega käis kaasa ka soe sügis, ning seda ootasid nii mõned. Talvevarusid oli mõnusam kokku varuda, siis kui soojutab päike, mõnda tegi soojus aga laisaks.

Lecen keeras end sellili. Ta oli talveunest ärganud, ning sellest sai ta muidugi aru, tavalised ärkamised talvekestel, olid keerulised, ta jäi siis kergelt magama, ning oli unine. See kord aga, oli ta jõudu täis. Rõõmustades tõusis ta püsti, tema urg oli teiste Anthrode urust väiksem, sest tal polnud lapsi ega naist. Sellest ta muidugi polnud kunagi mõelnud. Ta läks siis aeglaselt uru avast välja. Ava ees oli suur mulla hunnik, mis pidi teda tuule eest kaitsma. Külm õhk pani teda värisema. Ta oleks võinud kiirustada tagasi urgu, kuid seda ta ei teinud. Ta teadis, et pidi alustama Anthrode "uut aastat" nagu tavaliselt, ning iga Anthro, kes enda urgu tagasi jooksis, oli halb Anthro. Nuusutades õhku, tundis ta jänese lõhna. Ta oli oma talveks leitud söögi juba talve vältel ära kulutanud, ning sellest polnud enam midagi teha. Jänese lõhn pani ta kõrvad rõõmust liikuma. Ta hüppas nagu kass, ning kargas lõhna suunas. Jaht käis kiirelt, Anthrod olid ju tavaliselt kiiremad kui loomad, ning Lecen suutis ühe käppa liigutusega kätta saada kõige väiksema linnukese. Jänesega oli sama. Ta sai jänese kätte probleemita. Jahtides veel teisi loomi, sai ta endale paraja suutäie, ning toored loomad olid tema meelest paremad. Loomade südad jättis ta välja, mõeldes nagu iga aasta algul, et kõige parem pidi jääma lõppule. Kui ta oli oma kolm jännest, ning viis linnukest ära söönud, vaatas ta karvu, ning sulgi, mis nendest üle jäi. Kuskil nende all olid südad, parim pala maailmal, mida Lecen suutis välja mõelda. Soolikad olid juba söödud, liha sammuti, nüüd jäi vaid parem pala. Otsides käppadega üht süda, mõtles ta tegemistele, mida saaks ta teha. Tavalised isased Anthrod otsisid juba naisi, ning nais Anthrod aga tegid end ilusaks. Tema selle asemel oli igal aastal midagi igavusest välja mõenud, ning mitte kunagi polnud ta mõelnud end ühe nais Anthroga seostada. Need teist sugused Anthrod olid talle võõrad. Nende ilme oli teistsugune, liiga võõras. Kuid ta ei mõelnud kunagi sellele, ning see kord sammuti. Eelmine kevad, oli ta teinud puust kujukese. See kujutas merineitsit kivi peal, ning paati, mis oli täis meremehi, kes hüppasid pardalt. Neid asju oli ta kunagi näinud. See oli ammu, kuid ta oli seda näinud. Töö polnud veel lõppenud, ning Anthro arvas, et see tegevus sobiks talle hästi.

Laeyaya hirnus. Tema suured võimsad mustad tiivad ei liikunud. Pegasus liugles aeglaselt maha. Tal oli kõht tühi ja ta asus rohtu sööma. Ta tõusis taas lendu. Laeyaya armastas lendamist. Ta märkas allpool mingit kogu. Kass? Ei, ta on liiga suur. Siis Anthro? Laeyaya maandus ja voltis enda tiivad kokku. Siis ta nägigi seda anthrot, kes sõi.

Savanna vaatas kurvalt loomi kes olid nii rõõmsad kevade saabudes. Tema oli vist ainus kes sellest mõnu ei tundnu. Temal polnud millegi üle rõõmustada. Savanna napsas ühest rohu tuttist. Ta krõmpsutas seda aga ta ei tundnud selle maitset. Siis ta haihtus. Ilmus ta aga ühe pegasusest natuke eemale. Kui ta pegasust nägi ehmus ta aga üritas siis vaikselt minema minna. Ta ei tahtnud rohkem haihtuda.

Lecen sõi. Tema kõht oli nüüd enam vähem täis. Ta polnud tähele pannud, et üks pegasus oli tema taha peatunud. Tavalisel ajal oleks ta seda rünnanud, ja endale varunud hulganisti söögi varu. Ning Anthrode seas olid vähesed saanud maitsta imelise looma liha. Kuid kuiAnthro oli oma kõhu täis saanud, polnud tal isegi isu jahti pidada. Mis mõttega, kui tal juba söök oli kõhtu jõudnud. Tundes veel viimaseid südame tükkide maitset, vaatas ta kändu, mille peale oli istunud. See oli väga ilus känd, sellest oleks saanud teha hea gravüüri. Kui ta tõusis, et tagant uurida, mida sellele puule maalida või graveerida võinuks, nägi ta Pegasust. Ta ehmatas korralikult, kuid ta ei kartnud, selle peale unustas ta, millise eesmärgiga ta end tagasi pööras. Temas ei tekkitanud Pegasuse huvi, tal oli sellest täielikult üks kõik. Ta vaatas korraks kaunit looma, ning läks sellest üle. Pegasuse taga oli teine hobune, hingehobune. Too ei tekkitanud temas, nagu eelminegi huvi, ning ta läks mõlemast mõõda nagu tavalistest puust. Alles siis tuli talle meelde, mida ta teha tahtis, ning ta pööras jälle tagasi puu juurde. Ta uuris siis vaikselt puu tagumist osa, tiirutas veidi puu tüve ümber, ning mõtles oma aasta tööle. Lecen oli noor, kuid ta oli ka nuttikam, kui mõned teised tema vanused Anthrod, rääkimata inimestest, kes selles vanuses alles, end vanemateks said nimetada. Ta tundis kuidas tema saba mullaga kokku oli saanud. Seda juba aasta tagasi, ning ta otsis siis kerge lumega kaetud kohakese. Üks koht oligi kohe kännu kõrval, ning ta püherdas lume jäänustes, kuni tema valge sabal polnud enam pruunikaid plekke. Tema väikese "seeliku" küljes oleva kottikeses, oli puust kamm, ise tehtud muidugi. Sellel olid väikesed kaunistused, mis kujutasid tuhande meetrite pikkustega tüdruku juukseid, inimesi, kes neid kammis, ning juuksed käisid tervest kammist läbi. Lecen võttis selle sealt, ning hakkas oma saba kammima. Saba oli väga karvane, ning kevadine karva kaotamine algas. Ta võis kammida end tuhandeid aastaid, saba küljest tulid ikka karvu. Kuid ta ei teinud seda selleks, et nendest karvadest lahti saada, vaid selleks, et nende sees poleks sõlme. Kuid sõlme oli palju. Vâga palju isegi. See töö võis võtta tund aega, kuid tal polnud ju kuhugi kiiret, tema ei otsinud endale nais Anthrot.

Üks hingehobune ilmus Laeyaya kõrvale ja ta muutus kurvaks. Nende saatus on kurb. Nad pole elavad ega ka surnud. Nad pendeldavad igavesti nende kahe maailma vahel. Pegasus raputas pead ja asus enda tiibu lehvitama. Laeyaya oli vana, kuid ta oli südamelt noor ja uudishimulik. Pegasus kõndis ettevaatlikult anthro järel.

Selarga istus metsas, kännul ja lõikus taskunoaga puutükki, selge kavatsusega sellest vilepill teha. See oli raske, sest ega ta seda eriti kasutada ei osanud. Ei nuga ega vilepilli. Siht oli olemas. Vahepeal ilmus välja Lesdan. "Tere, sõber."
Ükssarvik noogutas rõõmsalt pead. "Teretere."
Asja tegi veidraks see, et kuigi mõlemad said teise keelest aru, ei osanud nad seda rääkida. Selarga naeratas ja kallistas Lesdani. Ükssarvik nügis teda natuke. "Ratsutada tahad?"
"Ikka!"
Selarga ronis Lesdani selga. Too raputas kergelt pead.

Anthro tundis oma selja taga kergelt sooja hinge õhku. Mõnus tunne kestis veidi aega, kuid kadus siis, kui ta pööras tagasi. Pegasus oli just tema ees, ning see ajas teda närvi. Tema silmad vaatasid tigedalt pegasuse omadesse : "Kao minema või ma söön su otsekohe ära!" rääkimine oli tal keeruline, ta polnud ammu midagi öelnud, kuid see kord polnud tal lihtsalt võimalust. See oleks pigem tundunud nagu kassi urisemine, kuid sellest võis ikka aru saada. Asi, milles ta kindel ei olnud, oli see, kas pegasus temast aru sai. Kui ei, siis pidi ta vähemalt tema ilmest seda lugeda, ning kui pegasus oli veel tobum, siis sai ta vâhemalt õtuks hea suu täie. Anthro mäletas esimest korda mil ta pegasust söi. See oli ühe suure jahi retkel koos teiste anthrodega, mil ta oli näinud haavatud pegasust. Anthrod olid ta tapnud, ning kaasa tirinud, ning sellega oli jahi retk lõppenud. Ta mäletas, et tema tohtis süüa vaid kõige halvemaid kohti, tema isal polnud eriti oluline koht anthro salgas, ning sellest neile palju ei antud. Nad olid need, kes pidid nälgima kui jahi retkelt leiti vähe toitu. Isegi see kõige halvem pegasuse osa oli olnud oivaline, ning anthro hakkas oma huuli limpsima, nälg oli tal tagasi tulnud, miks mitte selle pegasuse kaela ära murda, ning maitsta kõige paremat pegasuse osa? See oli tal ju võimalik, ning ega midagi ei juhtunud, kui pegasus temast kiirem oli. Ta tegi silmad lahti, ning kukkus oma mälestustest välja. Ta hakkas pegasusele lähenema aeglaselt, küüned väklja sirutades, ning oma pikki kihvu näidates. Ta juba unistas oma õhtusest toidust. Ta mõtles isegi nüüd, et oma teoga võiks ta ajada kõik naisanthrod enda juurde, ning nad saaksid teda teenindada, tuues talle jäneseid ning võib olla ka parte. Anthro hakkas unistama igasugustest asjadest, samal ajal läks ta pegasusele aina lähemale.

Lesdan hirnatas ja sööstis paigalt. Selarga hakkas naerma, kui tuul läbi ta just vihises. "Les! Les! Võta aeglasemaks!" karjatas ta. Lesdan hirnatas naerdes ja lasi tavalist galoppi. Selarga sättis end paremini istuma. Miski köitis ta pilgu. Eemal oli pegasus ja anthro. Tüdruk kiljatas. "Les! Kaome siit!"

Laeyaya hirnatas. Anthro hiilis talle lähemale. "Eks sa proovi mind kätte saada." Pegasus hiilis vaikselt tahapoole ja põikas anthro taha. "Mind sa ära ei söö." Äkitselt kostis kile karjatus ja pegasus tõusis instiktiivselt tagajalgadele ning lehvitas enda laiu musti tiibu, kõrgudes anthro kohal.

Leceni vihane naeratus kadus tasapisi. Pegasus oli nuttikam kui ta arvanud oli. Olevus oli midagi öelnud, kuid Anthro ei saanud sellest aru. Anthro kukkus mõttetesse, ning hakkas oma plaani tegema. Ta pidi teadma enne ründamist. Anthro sammus nüüd edasi neljal jalal, ning vahtis tigedalt pegasust. Ta teadis, et iga snona mida ta lausunud oleks, oleks olnud mõttetu, ta poleks pegasuse vastusest aru saanud, ning sellega teeks ta end veel tobedamaks. Ta tegi veelkord kihvad paljaks, kuid sel hetkel põikas pegasus ära. Anthro keeras end kiiruga tema poole. Kostis kellegi hääl : "Les!" ning edasi ei kuulnud Anthro, sest ta ei saanud sellest keelest aru. Les... See tuletas talle oma lapse põlve hüüdnime. Teda kutsuti Lesiks. Nostalgiast haaratud vaatas ta enda taha. Näha oli hobune, ning tema seljas olev kuju. Ta i näinud kuju, kuid suurusest teadis ta, et ta on väikene laps. Lecen urises. Ta oli end lõksu kukkutanud. Ta teadis, et kui ta end tagasi keerab näeb ta põgenevat pegasust, ning ta ei keeranudki, kuni nägi, et suur vari tea kattis. Suure, ning uhke hüppega keeras ta end Pegasuse poole. Loom oli oma tiivad välja sirutanud, ning oma tagumistele jalgadele püsti seadnud. Pegasuse suurus oli kohutav, ning Anthro tundis oma lõppu tulema. Viimaks sai ta aru, miks anthrod iga päev pegasust ei söönud, pegasused olid nuttikamad kui hobused. Ta tegi veel kerge hüppe, ning haaras küüntega pegasuse selja nahast. Pegasus hirnatas, ning tema tiivad hakkasid tuult lehvitama. Anthro tundis, kuidas pegasus valu tunnetab. "Näh loomake, valu on kole, kuid mul on sulle veel nõuanne, kui sa kaod siit, siis ma saan sinu haavu parandada, ning su valu ära vajutada. Nooguta jaatavaks vastuseks!" Anthro kukkutas end pegasuse seljast, ning vaatas looma veritsevat selga. Hetkeks kadus anthro metsa tukka, ning tuli tagasi koos kolme lehega. Anthro vaatas pingsalt Pegasust, ta ootas nüüd ainult looma vastust, ning oli valmis pegasusel veel valu tunnetada. Tema huulel oli vere nire, see oli pegasuse veri, ta polnud suutnud vastu panna selle maitsmisele, ning nüüd soovis ta, et loom eitava vastuse annaks ja tema, Lecen ta ära sööks.

Laeyaya ahmis õhku. See anthro oli nutikas. Pegasus keskendus veidi, ning tema haav kadus. Ta hirnus vihaselt ja oli taas neljal jalal. Ta raputas pead ja lõi jalgadega anthro eemale. Laeyaya üritas märkide keeles talle selgeks teha, et miks sa seda tegid? See oli väga raske, kuna tal polnud käppasid ega näppe, ainult kabjad.

Anthro vaatas haava kohta, haava enam ei olnud. Ta sattus paanikasse. Ta polnud midagi pegasustest teadnud, kuid nüüd teadis ta olulist asja, pegasused oskasid end ravitseda. Ehmatusest ikka veel paraliseeritud, ei näinud ta pegasuse kapjasid tema näo juurde tulemas. Viimasel hetkel sai ta oma olukorrast aru, ning ta ei jõudnud kõrvale hüppata. Pegasuse löök läks talle otse kõhtu, ning looma kabjad pressisid tal magu. Hetk oli küll kiire, kuid valu jäi. Tema kõhus oli midagi tekkinud, ning ta kuulis luude kragisemist. Ta lasi kolm lehte lahti, ning tundis kuidas ta õhust läbi vuhises. Valu, nüüd tundis temagi valu. Valu oli olnud varem vaid siis kui ta oli roosi proovinud korjata, ning okkas oli jäänud tema käppa sisse. Kiire õhus olemine oli läbi, ning ta oli minestanud. Ta lebas nüüd maas, pea oli tal langenud vasakule, ning tema suust tuli välja vere nire, ning see oli tema enda veri. Tema põsel oli suur haav, ning kõht oli sammuti haavatud. Tema üks silm oli lõdiks muutunud, ning ta ei oleks suutnud seda lahti teha. Tema just kammitud saba oli nüüd uuesti mudane, ning kogu vaev oli olnud lootusetu. Tema jalgade positsioonist sai näha, et tal oli jalaluu murd.

[Sa võiksid nüüd juttustada mida sina siis tegid natukene, enne kui ma ärkan]

Lecen oli juba lebanud siin kaua, kui ta ärkas, tundis ta kõige pealt tugevat valu kaelal, ning jalal. Tal oli tunne, et tal ei olnud enam kõhtu. Ta proovis püsti tõusta, kuid ta ei suutnud, ning valud olid tugevamad. jõetult jäi ta lebama, mnolemad silmad kinni. Tema kinnistest silmades tulid välja mõned pisarad, enese haletsus tekkist anthros, ning ta hakkas kahetsema oma tegu. Ta teadis, või vähemalt arvas, et pegasus oli ätra läinud, jättes maha poolsurnud anthro, kellest tal üldse haletsust ei tekkinud. Kuid miks oleks pidanud pegasusel haletsust olema, kui see sama anthro oli proovinud temast teha oma õhtu söögi? See oli loomulik, see oli tavaline. Ta teadis, et selline oli elu, ega temal polnud kunagi haletsust olnud tappetud jänestest. Ta kuulis kellegi samme. Samme? Võib olla hoopis kabja plaginat. Ta ei suutnud aru saada, kes tuli, või kes ära läks, kuid olevus hakkas tema juures askeldama, ning teda ravitsema.

[Sa ei pea tegema, et sina ravitsed, aga sa vnoid loomulikult ka teha, et sina ravitsed ^^]

Ei Lesdan ega Selarga suutnud paigalt liikuda. Ükssarvik ja inimlaps vaatasid õudusega seda "etendust". Kui antsro langes, suutsid nad jälle liigutada. Ent Ledsdan ei tahtnud ära minna. "Kuule! See on ju Lecen! Usu, ta ei tee midagi!"
"Mul kama, kes ta on," vastas Selarga, "aga kui sa kohe ei liigu, siis sa alles saad."
Ükssarvik ei teinud kuulmagi, vaid kappas haavatud anthro juurde. Selarga istus pahuralt maha ja jäi ootama.

Laeyaya vaatas õudusega, kuidas anthro kaugele lendas. Pegasus kappas tema juurde ja arvas, et ta on surnud. Oot, mis see siis on? Laeyaya asetas enda pea anthro rinnale. Nõrgad südametuksed. Tema silmadesse tekkis rõõmus säde. Üks ükssarvik kappas tema juurde. Laeyaya asus anthrot ravitsema. See oli pikk ja aeglane protsess, kuna ta polnud ammu nii raskeid vigastusi ravinud. Pikkamööda sai ta ravitsetud jalad. Ka silm sai korda. Pegasus vajus väsimusest maha ja uinus peagi.

[Kust see ükssarvik mind tunneb? Oo]

Anthro oli ikka veel pool ärkvel, pool uinunud. Tema silmad olid kinni, kuid ta tundis, et keegi oli tema kõrval. Ta oleks suutnud üles tõusta, kuid tema meelest oligi parem maas lebada. Ta ei tahtnud teada kes teda ravitses, kartes et olevus on sama pegasus. Keegi oli veel kohal. Ta tundis, et isegi kaks inimest olid juurde tulnud. Äkki mõtles ta, et üks anthro kamp, kuid ta ei olnud kindel, ning ei julgenud ikka veel silmad lahti teha. Äkki haaras teda suur mõnu tunne, ning ta tundis, et tema silmal oli palju parem olla. Ta tegi paugu pealt silmad lahti, peagu kindel, et olend ked teda ravitses ei olnud pegasus, kuid ta nägi siis, et pegasus oli just tema ees. Ta tõusis püsti, kuid tema sääred valutasid, ning kõhus oli ikka veel valu. Ta ütles ühe kiire vande sõna, üks kohutavamatest, ning vaatas siis tänu ja viha segulise pilguga pegasust. Ta märkas siis pegasuse taga üht teist hobuse moodi olendit, mis oli natuke suurem, ning natuke uhkem. Looma seljas istus üks noor tüdruk. Ta oli väga väike, ja anthro seostas tüdrukut otse kohe häälega mida oli kuulnud. Tema silmad muutusid inekspresiivseks, ning ta kukkus mõttetesse. Tema iga kevadine viha oli alanud, ning see palju varem kui tavaliselt. Ta vajas liha, igat liha mida talle pakkuda oleks saadud, kuid ta soovis veel rohkem keerulist liha, sellist liha, mida üks anthro iga päev ei söö. Pegasuse, ükssarviku... Inimese, haldja või siis knoige hullem... Anthro liha. Anthrode seas oli palju jutte, mõned olid isegi ennast ära söönud, ning kanibalissmi sattunud. See oli ainus asi, mis teda anthrosid süüa ära tõrjus. Ta polnud kunagi anthro liha söönud, ning ta teadis, et kui ta seda teeks võis ta teha kõige jubedama vea. Ta oleks siis äkki sattunud sõltuvusse, ning siis söönud vaid seda? Ta kartis seda, ning ootas ainult õiget hetke, et inimesele kallale tungida. Äkki sai ta aru, et tal oleks olnud võimatu kolme looma vastu võidelda. Lapsel tundusid head jalad olevat, isegi kui ta neid palju ei kasutanud, oleks ta võinud lipata kiiruga metsa, ning sealt poleks anthro teda leidnud, pegasuse vastu oli ta juba oma jõudu katsunud, ning temaga uuesti võitlemine poleks tore olnud, ükssarvik tundus olevat sama tugev kui pegasus, ning viimaks oli tal juba valusid niigi, ning ta unustas kiiruga oma idee.

(Ei tea... Äkki vanad tuttavad mingid? Ja ma ei istunud ju Lesdani seljas, kui ta anthro juurde läks )

Selarga sättis end paremini istuma ja silmitses püstitõusnud anthrot. Paistis, et Lesdan tunneb toda, sest ükssarvik üritas kogu aeg millegi ütlemiseks suud avada, ent pani siis jälle kinni. Tüdruk ei tundnud anthrode ees hirmu nagu tema kunagised tuttavad. Ta lihtsalt polnud neid kunagi näinud. Siis tuli talle parem idee. Selarga muutus süsimustaks kassiks ja jalutas loomakolmiku poole. Nad olid küllalki huvitavad...

Laeyaya ajas end püsti ja kallutas pead. "Ärkasid siis lõpuks üles," sõnas ta anthrole, kuigi polnud kindel, kas ta üldse aru saabki. Pegasus asus rahulikult enda tiivasulgi puhastama, nagu poleks midagi juhtunud.

[pruun ja tumepunases pole vahet! Grhhh]
[Lähedased tuttavad? Haha! Lase mul naerda. Lecen ja tuttavad? Lecen on alati elaud ÜKSI ning pole kunagi kedagi näinud, ning kui ta oleks ükssarvikut näinud, oleks ta proovinud teda ära süüa. Ja kui sa teeksid pikkemaid post saaks ma paremini aru, et maha istuma on otseses mõttes, mitte et ta istus Lesdani selga! ><]

Inimlaps muutus kassik. Veelgi parem, mõtles anthro. Ta lootis, et siis on inimest kergem kätte saada. Kuid siis tuli talle tagasi olukord meelde. Ei, ta ei oleks saanud tappa inimlast, pegasus ja ükssarvik oleks teda takkistanud. Pegasus ütles midagi, ning kallutas pead. Vastuseks kallutas anthro sammuti küsivalt pead. Ta uuris siis edasi. Üks sarvik tundus talle tuttav. Mõni kätte saamatuks jäänud saak, arvas ta. Kuid miks ta siis siia tuli? Ei kartnud mind või?. Tal jäi pilk kauaks ükssarviku peale seisma. Need silmad olid talle tuttavad, ning sarv oli täitsa enda moodi. (maitea mis värvi ta on, kui teaksin saaksin nats rohkem kirjutada, aga hetkel kirjutan siis, et must) Looma must lakk oli päikese käes nagu kuld, ning Lecen oleks peagu arvanud, et see oligi kuld, kuid kerged mustad laigud paljastasid looma kaunit lakka. Lecen oli vaate pildist üllatunud. Ta kukkus siis jälle nostalgiasse. Ta oli titt, ei, pigem viie aastane laps, ning ta oli esimest korda jahil kaasas. "Ükssarvik! " karjus juht, ning anthrod suundusid musta kuju poole. Kuju peitis end kergelt puude taha, ning anthrodel oli keeruline otsida. Laps oli olnud rõõmus, kui kogu oma vaevaga oli ta leidnud Üksarviku loom hingas sügavalt ning raskelt, noor anthro oli talle lähemale tulnud. Hobune oli midagi öelnud, ning lõpuks nägi laps emase üksarviku punnis kõhtu. Anthro oli veelgi lähenenud, ükssarvik oli jälle midagi lausunud. Lecen oli veelkord lähenenud, ning siis oli märganud jubedamat. Üksarviku sabast veidi kõrgemal oli anthrode märgistustega kaunistatud nool. Lecen jooksis nüüd looma juurde, ning õrnalt võttis ta noole ära. Ükssarvikul oli valus, seda oli näha. Ta pani siis ühe puu lehe kergelt haava kohale, ning haava paranes. Imestunult vaatas ta looma, ning siis oma lehte. Leht oli puhas, sellel polnud märkigi verest. Kui vaatas emast üks sarvikut hakkas too sünnitama. Leceni elus oli olnud see kõige ilusam vaate pilt eales. Ta mäletas anthrode juures sünnitamist, ning kergelt laste karvu lakkudes, ning kollaka kile nii viisi ära ajades, aitas ta nii kui sai emast ükssarvikut. Nähes, et anthro tema laste eest hoolitses, ning väsimusest peagu surnud, pani ta pea maha, ning kui kõik lapsed olid sünnitatud jäi ta magama. Ükssarviku lapsed tulid piima imema, ning väike anthro hoolitses nende eest seni kuni emane üles ärkas. Siis tänas emane teda kergelt pead kummardades. Ükssarvik hakkas seal metsas elama, ning anthro läks kaua emase ükssarviku juurde, ning aasta lõppus nägi ta juba suuri ükssarvikuid, neid keda ta oli sündimas näinud.
Anthro tegi silmad lahti. Ükssarvik oli tema laps, ta tundis teda sealt, need samad silmad, see sama lakk, see oli tema ammuse sõbra laps, ta mäletas nüüd oma õppetunde, mida oli kaua õppinud koos emase ükssarvikuga, lõppuks oskas ta veidikene hobuste keelt. "Aitäh Pegasus. Ma tänan sind, loodan, et sa ei ole liiga vihane. Ja sina, ta näitas siis Lesdeni poole, Ma olen Lecen, kas sa mäletad mind? Tule siia, kus on su ema? Kas sa tead veel temast? " Leceni silmadesse tulid pisarad, mälestus oli liiga tugev, tema parim sõber oli olnud see emane ükssarvik. ta oli teda kohelnud nagu tema enda last, kuni Leceni vanemad teda avastasid, ning teda sundisid üksarvikust lahkuma. Ta oli nuttnud kaua, kuid lnoppuks oli mälestus kadunud, ning emane ükssarvik oli tema elust kadunud. Kuid nüüd tuli tagasi mälestus. "Kilien, ei... Lesden, kumb sa oledki? Mõlemad olite nii sarnased..." Tema halb keele oskus oli talle tagasi tulnud.

[Kõik tema sõnad on hobuste keeles, või mis selle nimi oligi? ]

Leah kondis mooda laia kruusateed metsa poole. Tal oli nalg, ja ta pole soonud kaks paeva.
Metsa sisenedes oli koik pime. Liiga pime Leahi jaoks. Enne kui ta teadis, ta oli jooksnud pea ees mandi. "kurat!" Leah vandus. Ta tombas oma night-vision prillid ette, haaras korge oksa ja hyppas selle peale. "Poole parem" Ta sosistas iseendale, hypates oskalt oskale.
Ta hyppas kiiresti, nii kiiresti et ilma hoiatuseta, ta kukkus korgelt puult alla mutta. Leah vandus veel ja ajas pysti. Ta seni olnud valge-pruun karv oli mudane.

[ma ei tea kas nii saab teha, kui ei saa siis ikka oelge eks!! Ma muudan]

Akitselt jai Leah vait. Ta vottis ara ona prillid ja ta keeras oma pea vasakule.
"Issand jumal.."
See mis Leah nagi, oli midagi mida ta ei ole elu sees nainud "Surnud mets."
Leahi ymber olid puud. Palju puid. Puud olid vanad, peenikesed ja pikad. Nii pikad et kui Leah vaatas ylesse ta latva ei nainudki. Puu tyvedel olid kunagi olnud oksad, nyyd aga oli nende asemel vaikesed ja teravad stubsid.
[nii nyyd peab keegi aitama inglisekeelega mul vaikesed probleemid]
Metsa porand oli kaetud rohu ja samblaga.
Leah vaatas ringi, astudes samal aial.
Akitselt astus puu seest valja kurva naoga Askefrued. Ja tal oli nuga kaes.
Leah karjus nii kovasti kui ta sai.

Pegasus turtsatas. "Ega ma siis ilmaasjata Falkon ei ole. Need suled sabas on fööniksi omad, mitte mingi täispuhutud papagoi omad!" Laeyaya jälgis hoolikalt, kuidas anthro pupillide suurus muutus. Kord muutusid need üllatusega suureks ja teinekord vähenesid. Laeyaya raputas ennast ja päris: "Mis su nimi on? Mina olen Laeyaya." Kostis kõva karje.

"Ma.. mina..Lesdan olen." kogeles ükssarvik. "Ema.. Ema on karja juures. Ma läksin sealt ära."
Siis kuulis ka tema karjumist. Lesdan pööras üllatunult pead, vaatas Selarga poole. "Misasi see oli?" küsis tüdruk sosinal, mis vaevu Lesdani kõrvu ulatus.

Leah oli shokis, ta ei suutnud ennast liigutada.
"Leah.." sosistas Askefrued. Leah v2rises. Ta teab mu nime, ta motles. "Kuidas sa mu nime tead?"
Askefrued ei oelnud midagi, ta ainult raputas oma pead ja naeratas. "Leah. Su isa on habi Midbreathile"
Ja sellega ta viskas pussnoa Leahi poole.
"Misasja?!..." Leah hyppas eest ara ja hakkas jooksma. "Sa kurradi metsavaim!"
Aga jalle ta clumsyness vedas teda alt- ta komistas ja kukkus vaiksesse ojja, ja loi oma parema 6la 2ra. Leah oigas, hoides oma 6lga ja vaadates paranoiselt enda ymber, nuttes valust.
Ma olen liiga noor et surra, ta motles. Ja siis kui ta seda k6ige vahem ootas, tuli Askefrued rahulikult kondides tema poole.
"Leiaks mind keegi, palun." Ja pisar voolas mooda Leahi poske.

Anthro kuulis lesdanit, ning vastas pegasusele oma nime. Keegi karjus, see oli pikk ning vastik karje, selline, mis võis kõik kehas peatada. "Õnnetu olevus..." ütles anthro vaikselt vaadates metsa suunas. Unustades kõik oma valud sai ta aru, hüüe oli anthro oma. Ning oma kõrvade abil sai ta aru, et see oli nais anthro oma. "Kes see iganes ka oleks, peame aitama minema, selline hüüe võib olla hullema asja tooja (kui nii öeldakse ^^). Kergelt nelja jalal hüpetega puust puuni hüppates, uuris ta mõni kord metsa. Mets polnud talle kuigi tuttav, ta teadis ainult seda, et seal elasid iga sugused olevused. Isegi mitte mõeldes, et teised võiksid talle abiks olla, suundus ta enda taha vaatamata hüüde poole. Mõni kord hakkas tal isegi häbi, et läheb päästab ühe nais anthro, ehk siis too arvab, et ta on tulnud naist otsima, aga mõeldes, et võib olla hukkub üks tema rassist, mõtles ta kiiruga, et isegi kui nais anthro oli karjunud et mehi kohale kutsuda (ega Lecen [muide, see on häälduses Lessen, mitte Leken] ei tunne naiste meelitus hüüdeid), või sa teeselda, et on selles kohas harjunud käima. Plaan oli tal juba kokku pandud, ning nüüd proovis ta oma meelte abil mälestust avale tuua, et teada mis suunas ta edasi minema peaks. Ta peatus ühe oksa peal, ning hakkas mõtlema, vaadates igas suunas. Äkki kuulis ta raginat, oks mille peal ta istus hakkas murduma. "Kuiv... See... See on kuiv puu..." ütles ta vaikselt, ning isegi liigutamatta, kukkus ta siis puust alla. Puu tüvel oli see viimane oks, ning kuna viimane oks oli päris kõrgel, kukkus ta pehmete käppadega smbla peale. Kiirelt edasi liikudes uuris ta metsa aluseid. Vaikus tekkitas temas hirmu, sellist asja polnud ta kunagi tunnetanud, kuid ta teadis, et see ei olnud talle hea, ning siit võis oodata koige hullemat.
Hullem tuligi, noormees nägi nüüd anthrot... Ja Askefruedelit. Haldjas oli kergelt läbi paistev, kuid seda ei märganud anthro, sest tema silmad vaatasid tseeni huviga. Haldjas viskas läikiva asjakese anthro poole, kuid viimane suutis sellest mõõda hüppata. Huviga vaatas mees edasi. Nais anthro hakkas jooksma, kuid kukkus, askefrued-l tema järel (ainult et ei komistanud, onju ^^). Vaimul oli jâllegi käes lâikiv asjandus, ning ta oleks peagu selle visanud anthro poole, kui teda kerge köhatamine poleks pead pöörama pannud. Lecen oli köhatanud vâga kergelt, kuid ta teadis, et anthrodel, ning vaimudel olid head kõrvad "Vabandust, aga... " alustas anthro, kuid vaim ütles kiiruga : "Ära sega!" ning tuli tagasi oma tegevusele, ning suunas siis naise poole oma noa. Lecen jooksis kiirel sammul vaimu poole, ning haaras noa, lõikudes samal ajal enda kätte sügava haava, kuid sellest vâlja tegemata pani ta noa kõrgele. Vaim vihastas, ning seda oli näha. "Ohoo, vihastad jah? Ega sa ometi teda tappa ei kavatse, ta on ju selline noorik! "

Leah tostis oma pea voora haale poole, ja tegi silmad lahti. Esimese asjana nagi ta kassi, ja ta arvas et ta on libakass, aga kui ta kuulis ta haalt, sai ta aru et see oli Anthro. Mees anthro. Leah vaatas suurte silmadega teda, ja ta pilk langes ta riietusele. Leah punastas ja uuris ta nagu.
Anthro silmad oli rohelised, ja tydruku meelest olid need koige rabavamad ja ilusamad selle anthro juures.
[uuh! ]
Anthro ise oli must, ja Leah ei saanud eriti aru mis varvi karv tal on.
Sekundiga Leah hyppas pysti, ignoreerides valu ja veel pisaraid, vottis ta oma vibu ja noole ning sihtis metshaldja pead. "Mine tagasi kust sa tuled, ja ma ei tee sulle viga."
Askefrued naeratas, ja haihtus uduks, jattes pussnoa maha.
Leah vaatas anthrot kes teda oli yritanud paasta, ja vaatas maha. "um, ma arvan et ma pean siis ait2h ytlema.." ta m6mises. "Ja siis siin see on."
[okei kas nii saab teha et ta teeb talle musi ja jookseb minema voi on see liiga porno?]
Leah vottis ta loa alt kinni, ja andis talle vaikese suudluse huultele. Siis ta naeratas anthrole "Ja ma isegi ei tea sind.." Sellega ta jooksis minema kiiresti, mere poole.

Anthro meelest juhtus kõik kiiresti ning mõttetult. Noorik hakkas vaimu oma vibuga ärritama, ning loomulikult teadis mees, et vaim prooviks veel kord tüdrukut tappa, kui tal pussnuga oleks. Anthro teadis, et Ta vist isegi ei saanud aru, et nool oleks vaimust lihtsalt läbi läinud, ning vigastamatta jäänud vaim ta ära tappnud, seda vaid kui tema siin poleks olnud. Ta tundis end nii halvasti, mida mõtles nüüd tüdruk, võib olla arvas, et nad armastavad, ja saavad lapsi. See asi lihtsalt tekkitas temas halba tunnet. Ta tegi kerge grimassi, mida teine kindlasti ei märganud. Nüüd hakkas tüdruk rääkima, Lecen ei hakkanud kuulmagi tüdruku juttu, lihtsalt oli tema arust tobe, et ta midagi ütleks, kiirem oleks olnud mitte midagi öelda, ning kohe surra. Anthro vaatas tüdrukut. Tavaline anthro mõtles ta, ning vaatas vaimu. Vaimu ilu oli täielik, kaunid roosakad huuled, ning kaunid silmad. Nina oli sammuti kaunis, antho vaatas kuju kaua, ning vaimu naeratus oli äkki jubedam kui iial. Vaim kadus, ning jâttis mõlemad anthrod maapeale. "Üm, ma arvan et ma pean siis aitäh ütlema..." anthro naeris iseendas. Noh jah! pead küll! mõtles ta, kuid ei tahtnud nooriku mõtteid katkestada. Kindlasti nüüd minusse sisse võetud. Phhhff... Ma olen temast umbes 15 aastat noorem, ta tundub 18 aastane olevat. Tüdruk sammus Leceni poole, ning tegi kerge musi tema huultele. Iseendas pööritas Lecen silmi. Ja ongi minusse sisse võetud, noh ega siis midagi, noorus on on noorus, küll üle saab, kui tema ära söön! muidugi mnotles ta seda irooniliselt, miks oleks ta pidanud noorikut ära sööma? Hetkel oli tema elu niigi ohus, et tema fantasme maha raiuda, ja talle selgeks teha, et Lecen oleks ta pärast päâstmist saagiks võtnud. Lecen ei liigutanud ühtegi liigest, ning ta tundis tüdruku õrni huuli tema omade peal. Siis tuli talle teine mõtte : äkki oli kõik see askefrued ja nuga lihtsalt lavastatud? Äkki otsis tüdruk nii omale mehi? Jälle naeris mees enda sees. Lollid noored. Mina pole kunagi selline olnud. mõtles ta jällegi. Tüdruk katkestas puudutuse. Ometi. Noor anthro ütles jâlle midagi, ning siis jooksis minema. Mees anthro jâttis mõni hetk oma hinge kinni, ning siis ei suutnud vastu panna, ning hakkas naerma täielikust hoost, püherdades rohus. "Hullud noored!" karjus ta kõvasti, lootes et teine kuuleb tema naervat tonni. Võib olla oli isegi noor anthro jäänud nagu spioon puu taha, ning oleks teda vaadanud. Lecen ei kavatsenud isegi tema olekut vâlja arutama, ta oli kas âra jooksnud, või siis jäânud teda luurama.